Koolipsühholoog avameelselt: teismelise probleem ei ole tihti tema enda, vaid vanemate oma

Artikkel ilmus 29.12.2023 Pere ja Kodu veebiväljaandes

Autor: Kristi Märk

Mis meie noorte hinges ja südames toimub ning kuidas neid aidata? „Kohati on peret sessioonile kaasata keeruline. Kui vanemad ootavad, et psühholoog teeks lapse korda, ei tekigi neil endil mingit vajadust oma käitumist muuta,“ tunnistab koolipsühholoogina töötav ning pereterapeudi väljaõpet läbiv Olle Selliov.

Paljude täiskasvanute jaoks tekitavad ainuüksi sõnad „teismeline“ ja „murdeiga“ vastuolulisi tundeid ning murekortse, kuid teie hakkasite kuus aastat tagasi koolipsühholoogiks. Miks just niisugune valik?

Vajadus, et mu töö oleks tähenduslik oli selleks hetkeks kasvanud möödapääsmatult oluliseks. Tundsin, et mul oleks inimestele palju anda. Mul on piisavalt küpsust, elukogemust, stabiilsust ning tahet juurde õppida. Ilmselt eelistasin haiglakeskkonnale kooli, kuna mu päritoluperes on palju haridustöötajaid ja see suund on mulle justkui omasem.

Seni pole ma seda otsust kordagi kahetsenud, kuna see on äärmiselt oluline ja tänuväärne töö, mille abil on mul võimalik kaasa aidata noorte inimeste arengule ning mõjutada mitte ainult nende tulevikku, vaid ka olevikku.

Peale selle, et olete koolipsühholoog, läbite ka pereterapeudi väljaõpet. Kuidas need kaks suunda üksteist täiendavad ning mis on peamine, mida on pereteraapia õppimine teile kui koolilastega töötavale psühholoogile juurde andnud?

Pereteraapia väljaõpe on mõjutanud minu tööd koolipsühholoogina väga palju. Peamine erinevus on see, et nüüdseks ma üldjuhul väldin teismelistega individuaalset tööd, selle asemel kaasan koostööprotsessi ka perekonna, eelkõige vanemad.

Esiteks kuna probleemid, millega teismeline minu või mu kolleegide juurde jõuab, ei ole enamasti tekkinud kusagilt taevast või vaakumist, vaid on peaaegu alati seotud peresuhetega. Selleks, et need vastastikused mõjud saaksid nähtavale tulla, on oluline, et ka vanemad oleksid koostööprotsessi kaasatud.

Teiseks, kui võtta lähtekohaks, et probleemid on alati seotud peresuhetega, siis ma ei saa panna noore inimese õlgadele vastutust ning koormat hakata peres midagi muutma. See ei ole talle jõukohane ega realistlik ülesanne.

Veel üks põhjus, miks töötada nii lapse kui vanematega, on see, et probleem ei ole sageli teismelise enda oma. Mõnikord kujutavad vanemad ette, et noor võiks olla kuidagi teistsugune, ning sel juhul saame tegeleda vanemate ootustega, mitte keskenduda teismelise survestamisele muutuda. Kõige olulisem põhjus on aga see, et teismelise aktsepteeriv ja peegeldav kuulamine ning tema toetamine ei peaks jääma lõpuks minu kanda, vaid võiks minna perre tagasi.

Ühistel sessioonidel saavad vanemad kõike seda harjutada, kuna minu eesmärk on aidata neil leida lisaressursse või õppida vajalikke oskusi, mis on vajalikud, et teismeline tunneks end piisavalt turvaliselt, et ta saab oma mured vanematele usaldada ja pinged maha laadida.

Ma kujutan ette, et nii mõnigi lugeja kergitab praegu kulmu ning mõtleb, et teoorias kõlab hästi, ent kuidas osapoolte kohale saamine ja koostööni jõudmine reaalselt toimub. Seda just nendel puhkudel, kui teismeline ei soovi vanemate juuresolekul neid asju arutada või vastupidi: kui pereliikmed ei mõista niisuguse meetodi vajalikkust.

Tunnistan, et kohati on ülesanne peret sessioonile kaasata keeruline. Samas peame mõistma, et kui laps ei soovi end vanematele nähtavaks teha, sest neil puudub piisavalt lähedane suhe ja mina lepin sellega, siis ma aitan kaasa olemasolevate mustrite säilimisele. Nii ei saagi midagi ju muutuda. Ja teistpidi, kui vanemad ootavad, et psühholoog teeks lapse korda, siis ei tekigi neil endil mingit vajadust oma käitumist muuta. Pean seetõttu teavitustööd vanemate kaasamise olulisusest väga tähtsaks.

Näiteks oli mul 15aastase ennast lõikuva noorega kümmekond kohtumist, kuid edusammud olid väga tagasihoidlikud. Kui ma tegin muutuse ning palusin kohale tulla ka vanematel ning õel-vennal, said tänu kogu pere koostööle nähtavale tulla tegelikud hirmud ja mustrid, mis probleemi säilitasid. Üksainus kohtumine oli mõjusam ja tõhusam, kui kõik need eelnevad 10 kohtumist kokku. Eks loomulikult individuaalsetest kohtumistest teismelisega päriselt ei pääse. Mõnikord on vaja teha eeltööd, et maandada pere kaasamisega seotud ärevust või uurida, kas teismelist on väärkoheldud.

Kas teil on võimalik enda seniste kogemuste põhjal kas hästi üldistavalt või mõne konkreetse näite põhjal öelda, milline on olnud asjaosaliste tagasiside?

Üks meeldejäävamaid kommentaare teismeliselt oli: „Kui vanemad usuksid rohkem, et ma saan ise hakkama, oleks neil rahulikum olla ja siis oleks ka mul endal rahulikum olla. Aga kui pere ei usu, et ma ise hakkama saan, siis see tõmbab mu enesekindluse maha.“ Nendest sõnadest poleks olnud kasu, kui vanemaid poleks olnud sessioonil kohal. Sain edasisest arutelust kohest tagasisidet selle kohta, kui võimsa mõjuga need sõnad olid. Ja need ei tulnud minu suust.

Murdeeast rääkides ei saa me üle ega ümber piiridest. Üldjuhul räägitakse teismelisele seatavatest piiridest, kuid teie rõhutate ka nende piiride olulisust, mis puudutab lapsevanemaid. Mida te selle all täpsemalt mõtlete?

Seda, et ka lapsevanem ise vajab piire ja nende väljendamist, et elada enda vajadustega kooskõlas. Kui lapsevanem oma piire ei väljenda, põleb ta kiiresti läbi. Ta vajab puhkehetki, und ning aega iseenda ja oma partneriga. See tähendab, et vanem peaks olema suuteline leidma võimalusi, et seista nende vajaduste eest. Kui ta seda teeb, siis tõmbab ta selged piirid enda ja teiste vajaduste vahele, hoolitseb oma heaolu eest ning on suuteline olema lastele distsiplineeriv, kuid rahulik ja soe tugi. Olen veendunud, et kui vanemaga on hästi, on ka teismelisega hästi.

Vabadus ja vastutus ning nende kahe vahel tasakaalu leidmine on igipõline dilemma, mis vaevab paljude teismeliste vanemaid. Kuidas poleks liiga palju ega liiga vähe ning samal ajal säiliks ka lapsega suhtlus ja läbisaamine?

Ma usun, et ka siin algab kõik selgetest piiridest ehk taipamisest, et teismeline on eraldiseisev isiksus, kellel on oma tee käia ning õigus oma vajadusi väljendada. Ta ei ole vanema käepikendus, kellel on samasugused vaated, hoiakud, väärtused, mõtted, tunded ja elukogemus. Kui ma vanemana seda mõtet aktsepteerin, siis ma muutun uudishimulikuks, et kuidas mu teismeline laps millestki mõtleb, mida näeb probleemina ja milliseid lahendusvõimalusi pakub. Ta on suuteline iseseisvalt mõtlema ning seda oskust ei tohiks alla suruda.

Seetõttu ongi olulisem kui iial varem pidada teismelisega dialoogi ning sõlmida arutelul põhinevaid kokkuleppeid. Alati kuulata ära, mis mõtted ja ettepanekud noorel endal on kuna noored on väga nutikad ning neil on väga palju häid ideid. 

Hästi konkreetne ja lihtne soovitus on see, et teismeeas võiks aasta-aastalt vanemaks saamist tähistada koos teismelisega üheskoos arutades, mis võiks olla järgmine suurem vabadus, mida järgmisel aastal sellele noorele võimaldatakse, ja mis on sellega kaasnev vastutus.

Kui teil oleks võimalus öelda midagi kõigile Eestimaa teismelistele ning nende vanematele, mida te neile kõige enam südamele paneksite või julgustuseks ütleksite?

Ärge lugege teiste mõtteid ega püüdke aimata nende vajadusi. Küsige ja väljendage enda omi. Olge julged omavaheliste erinevuste nähtavaks tegemisega, sest avatud suhtlus on vabastav ning võimaldab teha eesmärgistatud tööd lahenduste leidmiseks.

See on nii äge, et inimesed on erinevad!

Artikkel on valminud koostöös Lastekaitse liiduga. Lastekaitse liit tähistab sel aastal jõule kampaaniaga „Räägi minuga“, milles võetakse fookusesse meie ühiskonnas levinud kasvatusmustrid ja kutsutakse vanemaid üles karistamise asemel lapsi kuulama.